Kui võrrelda endist aega tänapäevaga, võib öelda, et ma elaks parema meelega Ugandas, kui siin. Eesti majandus hävineb mitmekordse kiirendusega, hinnad tõusevad, elu läheb alla, kõik on lihtsalt.. perses. ERITI kultuur. Nii. Ma ärkan hommikul üles. Täitsa tavaline argipäev. Panen raadio tööle. Sky + (see saasta allikas) oma tavalise hommikuprogrammiga. Unise peaga ei viitsigi eridi keskenduda sellele, mis möla seal käib. Vahetevahel, ma kordan, VAHETEVAHEL on seal isegi kuulatavad lood. Eesti paska tuleb sealt eriti palju. Eriti see Mari-Leenu uus ‘hitt’ (actually ‘sitt’) “Printsess”. Seda kuulata on sama hea, kui kuulata kassi, kel on köha, kelle kõrvad on hiirelõksudes kinni ja oksendab enda silmi välja. Kui kellelegi peaks ükski tema laul meeldima, siis ma vihkan teda elu lõpuni, ma nean ta maapõhja, ma soovin, et ta sureks piinarikast surma ja ta järglasi vägistataks hüdrodrelliga. See on lihtsalt haige. Kaks eredamat näidet on “Leto Svet”, mis tegi Eestil margi nii maha, et sellest hädisest plekist maailmakaardil kadus viimanegi tähtsus. Ja kes või mis selles süüdi on? Eestlased. Keda muud saab süüdistada, et meie mark niivõrd maha tehti? Kes hääletas nende pool? Enamik eestlasi. Muidu poleks nad ju võitnudki, ega ju? M, muusika.. enam ei tehtagi MUUSIKAT eestis. Mina isiklikult väldin eestlasi kuulamast, mul hakkab lihtsalt häbi. Ma olen oma toas, üksinda, võin isegi kõrvaklappidest kuulata, aga mul on enda ees häbi. Et ma olen nii madalale laskunud, et ma kuulan Smilersi uut laulu. (Y). Muusikat tehakse hingega, seda kirjutatakse ise, oma maailmavaateid, oma mõtteid, mitte ei lasta teistel seda teha ja ise see hädiselt, ilma hingeta, ette laulda. Sal-Saller on lihtsalt üks hädine kukk. Neid näiteid on veelgi. Ma usun, et enamik eesti lauljaid ei kirjuta ise oma laule. Kurb.

Nüüd võtame kunsti. Seda polegi. On tundmatud kujud, kes sodivad midagi lõuendile, ja selle nimi on modernistlik kunst. Mõttetu? Eem, härra kunstnik, kus teie töid näha saab? Erakogu, hah? No wonder, enamikul on erakogu. Kuskil ma vist olen isegi mingeid skulptoreid näinud. Paides on Paepäevad.. seal olen natukene käinud, ei tundu eriti huvitav. Ma ei ole eriline kunstiinimene, seega ma ei oska midagi targemat rääkida. Aga seda võin öelda, et tänavakunst ei ole kunst. Ei tohikski olla. Okei, oleks siis midagi vaadatavat. Mulle päris meeldib kogu maja sein ühe pildiga kaetult. Päris keeruline asi. Aga just selle vastupidine. Valgele pinnale kollase spreiga kirjutatud “Vassiili on munn!”. Üks suur küsimus. Okei, mitu suurt.. Kes on Vassiili? Miks ta munn on? Mis on temas nii imeliku, et ta munn on? Kas tal on vennad kotid? Mis ta perekonnanimi seljuhul on? IDIOOOOOODID! Sellisele jobukarjale (eriti tattidele, kes kirjutavad oma nimesid ja tüüpilise kirja sinna järgi, stiilis “oli siin” või “bõl zdes” ja kuupäev) tuleks kuuli anda, huntidega taga ajada, mida iganes teha. Kõik kohad rikutakse nii ära. Ma ei kujuta ette, mis Viru keskuses või selle juures ilutseb.. noored on imelikud.

Raamatud. Eestis tehakse tulematerjali rohkem kui endises Nõukogude liidus. Isegi brikett, mida meie aastas korra ostame, ei hoia NII hästi tuld, kui seda teeb mingi mõttetu näitleja autobiograafia. Ütle, et sa ei tea, mis on autobiograafia. Sul kunagi üldse raamat on käes olnud? Põle! Kirjandus ei ole enam kasulik. Ainukesed kasulikud raamatud on kokaraamatud ja muud juhised. Liikluseeskiri ja nii edasi. Kooliõpikud (mida ka andekalt soditakse (eriti tulevased Puiatu erikooli õpilased) roppustega) kaotavad tähtsuse. Kellel neid enam vaja on.

Kollane ajakirjandus võimutseb. Jah, ma ei salga, et ma ise loen ka SL Õhtulehte (eriti arvamuste rubriiki ja koomikseid. </irony>), kuigi ei tahaks tegelikult. Mind ajab naerma kõik see, mis seal on. Labased, mõttetud, tähtsusetud uudised. Meelde tuleb esimese asjana üks hiljutine esileheuudis “NIKI NÄGI LUUPAINAJAT!” Keda see huvitab, mida, millal, kus, kellega, kas, kuidas ja miks ta nägi midagi/kedagi? Lõpetage ära, klounid seal toimetuses.

Jaaaaa, ma ei oska enam midagi selle koha pealt kirjutada. Peaks vist inglise keeles kirjutama. Tuleb mõtteid rohkem. Oskaksid ikka lugeda? Kindel? Pohhui mul.

Aga, ma nüüd minema. Kunagi jälle. Kui mul on kindlasti vaja ennast ventida, tulen siia.